Kui aasta tagasi olin kodus ja käisin 10-kilomeetrisel loodusrännakul, siis täna olen ma hoopis mere ääres Pärnus rehabilitatsioonis ja teen natuke tööd, olen klientidele toeks, peegeldajaks ja kuulajaks.
Tollel päeval aga ei kõndinud ma ainult kilomeetreid, vaid vaatasin sügavalt endasse. Märkasin kulli lendu, liblikate lendlemist, aeglaselt, aga visalt liikuvaid tigusid ja kiiresti sibavaid sipelgaid. Võpatasin teele langenud kuivanud oksa krabinast. Iga asi tundus kandvat minu jaoks tol hetkel mingit sõnumit. Justkui loodus oleks rääkinud minuga keeles, mida ma tol hetkel väga vajasin.
Märgid, vastused ja soov edasi liikuda
Tagantjärele mõeldes ja vaadates neid märke, mida kirja panin, saan aru, et ma otsisin siis veel väga palju kinnitust väljastpoolt. Märke, vastuseid, suunda, ka lubadust endale, et olen õigel teel. Minu sees oli palju liikumist, valu, küsimusi ja samal ajal ka sügav soov eluga edasi minna.
Täna olen ma endaga hoopis teises kohas.
Kui enam ei pea kõike mõtestama
Ma ei pea enam igast märgist kinni haarama, et uskuda, et elu läheb edasi. Ma ei pea kõike kohe enda jaoks mõtestama ega igat tunnet lõpuni lahti harutama. Lasen asjadel lihtsalt olla voolamises. Lind võib lennata üle taeva, liblikas võib korraks maanduda, tuul võib puudutada nägu ja mina võin seda märgata ilma, et peaksin sealt kohe vastuseid otsima.
Vaikne rahunemine enda sees
See ei tähenda, et elus oleks nüüd kõik valmis või küsimused kadunud. Pigem on minus endas tekkinud rahunemine. Aasta tagasi õppisin veel väga paljust lahti laskma. Täna tunnen rohkem, et osa vanast ongi juba kadunud, mitte küll suure mürinaga, vaid see on toimunud vaikselt, samm-sammult, nii nagu looduseski.
On kummaline ja ilus korraga mõelda, et me märkame muutust alles siis, kui vaatame tagasi. Tol päeval kõndisin selleks, et endaga toime tulla, täna kõnnin rohkem selleks, et olla endaga ühenduses ja kohalolus.
Ja see ongi üks suurimaid muutusi.
Küsimused, mida küsin täna endalt
Kui varem küsisin looduselt, kuhu edasi, siis täna küsin pigem endalt: kas ma olen praegu kohal? Kas ma kuulan ennast? Kas ma liigun õiges suunas?
Aasta tagasi sosistas loodus mulle, et midagi on liikunud ja midagi on paigas.
Täna saan öelda, et ta ei eksinud.
Midagi on tõesti liikunud.
Ja minus on kõik rohkem paigas kui varem.
Olge hoitud 🥰
Katrin
looduserännak #aastahiljem #iseendagakohtumisel #muutumiseteekond #hingekogemus
Kasutatud pilti minu pildikogust