Öeldakse, et mis on südamel, see tuleb välja rääkida. Vahel on vaja oma mõtted lihtsalt kirja panna, et ise paremini aru saada, kuhu olen teel ja miks mõned asjad minu ellu tulevad.
Ajas tagasi minek ei tähenda alati minevikku kinnijäämist. Vahel aitab see hoopis paremini mõista, kuhu edasi liikuda. Me ei näe alati kohe, mis meie ees või ümber on… Me ei näe, kuidas seeme mullas idaneb. Alles siis, kui väike roheline nina mullast välja pistab, saame kinnituse, et midagi on tõesti sündimas… Teame, et roheline tomat läheb ühel päeval punaseks, kuid selleks on vaja aega, päikest ja kannatust.
Edasi ka siis, kui kallast ei näe
Inimesega on samamoodi. Kui endas kahtled, ei pea sa jääma selle kahtluse sisse istuma, vaid võid minna samm-sammult ja päev-päevalt edasi. Mõnel päeval natuke rohkem, teisel vähem. Tähtis on mitte seisma jääda. Elu loksub vahel nagu merelaine, kord edasi ja siis jälle tagasi. Ometi viib iga laine meid kuhugi. Vahel kalda poole, kus on turvaline jalad maha panna, teinekord hoopis avamerele või lausa tormi sisse, kus tuleb end usaldada ka siis, kui kallast enam ei näe.
Isa lapsepõlvemaadel
Mõtlesin sellele siis, kui sõitsin koos isaga tema lapsepõlvemaadele. Mõni koht oli talle veel tuttav, mõni oli tundmatuseni muutunud ja mõnda ei olnud enam sellisel kujul olemaski… Ometi olid mälestused alles. Isa juttudes muutusid elavalt nähtavaks inimesed, majad ja teed, mida mina polnud kunagi näinud… Sain aru, et meie sees on palju sellist, mida teised enne ei näe, kui me sellest neile räägime.
Üks paik, kaks erinevat vaadet
Need hetked, kui isa palus sõita vaiksemalt ja vaatas ümbrust, otsides üksikuid tuttavaid puid, majavaremeid, mis pidid seal olema ja enam ei olnud… Minu silmad nägid seal metsa, teed või paika, millest aeg oli üle käinud… Tema nägi aga oma lapsepõlve, inimesi ja hetki, mis olid kunagi tema igapäev. Seisin või istusin tema kõrval ja mõistsin, kui erinevalt võime vaadata ühte ja sama kohta. Üks näeb seda, mis on praegu, teine tervet elu, mis on seal kunagi olnud.
Tagasi selleks, et edasi liikuda
Võib-olla oligi selle reisi üks mõte minna tagasi selleks, et paremini edasi liikuda. Näha, kust me tuleme, kuulata lugusid, mis muidu võivadki rääkimata jääda, ja olla tänulik, et meil oli veel võimalik see teekond koos ette võtta. Öeldakse, et kui küsid, siis sulle ka antakse. Mitte alati täpselt sellisel kujul, nagu ootasid, kuid mõnikord saad isegi rohkem küsitust. Mõned võimalused ja inimesed tulevad meie juurde justkui iseenesest, siis tuleb neid märgata ja julgeda vastu võtta.
Rikkus, mis on meil juba olemas
Rikkus ei ole ainult raha, see on ka aeg, tervis, kogemused, inimesed meie ümber ja oskus olemasolevast rõõmu tunda. Kui meil on sisemist jõudu, tahtmist ja kasvõi natuke usku iseendasse, on võimalik palju rohkem, kui esialgu arvame. Igal õhtul magama minnes mõtlen väikestele asjadele, mille eest päevas olen tänulik. Vahetevahel on selleks üks hea vestlus, tore inimene, mõni nähtud paik või lihtsalt teadmine, et täna sai jälle natuke edasi liigutud.
Kõik ei pea sündima kohe. Iga seeme vajab mullas oma aega.
Seekord piisas sellest, et usaldasin ennast…
Tule ühine Katrini Kogemuslugu – teekond ja jagamised grupiga, sest jagan seal rohkemat ja võib-olla saad just sealt julgust, mida oled otsinud: https://www.facebook.com/groups/1182307719967337
On aeg olla sina ise.
Olge hoitud 🥰
Katrin
Kasutatud pilti minu pildikogust